Koodikooli neli algust
2 min read

Koodikooli neli algust

Päris esimene mõte Koodikoolist oli, kui isal oli posu arvuteid üle, mida otsustas ära annetada. Ma olin just oma programmeerimise karjääri alustanud ja suures vaimustuses leidsin, et üli äge oleks hoopis klass püsti panna, kus noori programmeerima õpetada. Küll käisin linna peal ruume otsimas, küll mõtlesin detaile kuidas kõike teha. Lõpuks ei saanud ma üldse aru kuidas peaks asjale lähenema ja tulid teised tegevused peale. Domeen koodikool.ee sai aga ostetud ja alles hoitud.

Paar aastat hiljem kandideerisin IT Kolledžisse õppima. Kuhu mind vastu ei võetud, aga õppejõuks võeti aga küll. See on pikem lugu, mida rääkida. Lühidalt olid need 3 aastat väga väärtuslikud. Õppisin palju endast, tudengitest ja formaalsest haridusest.

Esimene Koodikooli kogemus oli, kui õpetasin IT Kolledži ajal programmeerimist ühele noorukile. Mu tolleaegsel elukaaslasel oli lastekodust sõber, noor poiss, keda ma ka aeg-ajalt nägin. Meie ühine huvi arvutimängude vastu tõi võimaluse tutvustada programmeerimist - ma ei saanud võimalust raisku lasta. Siis ma arvasin, et programmeerimise edasi andmine pakub mulle lõbu. Nüüd tean, et õpetamine ise paneb mu käima. Temaga tegime koos mängu, mis on siiani saadaval. Olen päris kindel, et tookord ei saanud ta mõhkugi aru, aga ometi jäi midagi ka pidama, sest keskkooli jõudes valis ta erialaks programmeerimise. Tahaksin uskuda, et mul oli midagi kellegi elu parendamisega pistmist.

Teine Koodikooli algus tuli pärast töölt lahkumist aastal 2017. See oli tasuta ja vabatahtlik väike grupp inimesi nii põhikoolist kui ka täiskasvanud professionaalid. Nüüdseks olin Koodikooli mitu korda üritanud käima lükata. Iga aastaga sai aina selgemaks, et ma armastan õppida ja õpitut edasi anda. Pärast ülikoolis õpetamise kogemust olin veendunud, et mulle meeldiks just vabas vormis tundi anda - kus õpilased ise juhivad teemakäsitlust ja kohalolijad on motiveeritud tegevusest endast, mitte hinnetest. See pidas paika, kuid ei osutunud läbimurdvaks.

Kolmas algus oli käesolev blogi, kus uurisin hariduse toimimise mehhanisme läbi intervjuude õpetajate ja seotud isikutega. Sellest tuli koostöö Tagasi Kooli organisatsiooniga, kuid edasi ehitasime kambaga hoopis üldist tarkvara agentuuri.

Nüüd on ring peal. Olen ehitanud mitmeid tooteid analüütikas või programmeerijate vallas, aga ükski teema pole piisavalt paelunud, et püsida ehitamise juures.

Neljas koodikooli algus on nüüd. Meie missioon on tuua programmeerimine igasse kooli üle maailma. Skaleeritavus tähendab, et see ei ole robootika, kuigi robootika on tõenäoliselt üks parimaid viise põnevusega õppida päris koodi kirjutamist. Seekord on mul oluliselt rohkem kogemust äris ja ka toodetes, rohkem kontakte kes aitavad kasvule kaasa ja meeskond samuti ei ole mina üksinda.


Mu teekond haridusmaastikul on olnud põnev. Ma tahan sellele veel vindi peale keerata.

Pärast keskkooli lõpetamist küsis minult 10. klassi õpilane: “Miks kool nii nõme on?”. Kõlab nagu igapäevane õpilase hala, mida tavaliselt ei võeta tõsiselt. Mina aga tundsin selle valu endas vägagi ära. See ei ole vingumine, see on noore inimese appikarje. Vastasin talle: “Süsteem on lihtsalt vana. See pole muutunud, sest vanad riigipead enam ammu ei mäleta ja need, kes alles pääsevad sellest, ei taha sellega tegemist teha.” Nüüdseks on juba näha väga suuri muutusi. Kuid too hetk jäin ma mõtlema: “Kes mina olen?”