3 Küsimust: Nelli Jung - Vaikuseminutid

Mar 14, 2018 15:45 · 403 words · 2 minute read

Vaikuseminutid on minu arvates üks eriti vajalik projekt. Mu kunagine algkooli klassijuhataja oli nii kaval, et alustas tunde alles siis, kui kell oli 60 korda tiksunud. Klass oli vaikuses, põngerjad maha rahunenud. See oli meile põnev mäng, õpetajale aga hädavajalik tööriist. Ma olin päris imestunud, kui avastasin, et teistes koolides seda ei praktiseerita. Vaikuseminutid sellega tegelebki, et kõigil oleks see tööriist kasutada.

Nelli Jung on projekti eestvedaja ja selleks igati pädev. Ta oli nii lahke ja vastas mu küsimustele.

1. Mis on hariduses ilmselgelt tähelepanuta jäänud probleem?

Laste eneseteadlikkus sh eriti just sisemiste protsesside tundmine ja juhtimine (sõnades küll juba väärtustatakse, aga praktiline pool puudu).

1.1 Et sõnades väärtustatu jõuaks ka praktilisse ellu, siis kes kus peaks mida tehema? Ehk kelle lauale on pall peatuma jäänud? (hilisem lisaküsimus)

See “kes kus peaks mida tegema” ongi koht, kus ma ise härjal sarvist haarasin. Ehk siis vaja on praktilisi vahendeid ja üldisemalt ka seda arusaama ühiskonnas, et tegemist üldse on praktiliste oskustega ja millised need on… seda Vaikuseminutitega püüame ja omajagu maad on veel minna!

2. Mis oleks “Vaikuseminutid” projekti järgmine samm, oletades, et ressurss selleks on olemas?

Hea meelega keskenduks rohkem sellele, kuidas peale esmase väljaõppe läbiviimist jääda õpetajaid toestama (sh jätkuõpe), nii et õpitu ei vajuks ära. Samas koolidel-lasteaedadel enamasti rohkem ressursse pole, et sellesse teemasse panustada.

3. Kas lastele on vaja appi minna õpetajana, riigiametnikuna või parem jääda oma alale?

Pole ilmselt üldist ja kõigile sobivat vastust, igaühel oma viis ja eri tugevused. Ka omale alale jäädes saab ju toetada, annetades nii raha kui aega/oskusi :)

Lisakommentaar kella tiksumise meetodile

Kas te kuulasite seda [kella tiksumist]? Kui mitte, siis on see umbes nagu minut vaikuses, mida ka osad õpetajad ütlevad, et ammu teada vana hea traditsioon… minu jaoks aga sisuline vahe - kui on lihtsalt vaikuse aeg, siis õpilane jääb omapäi nende mõtete ja emotsioonidega, mis tal parasjagu on - nt kui tal on ärevus kontrolltöö või selle võimalikkuse ees, siis ta võib minuti jooksul oma ärevust veelgi märgatavalt kasvatada. Juhendatud harjutus on palju tulemuslikum, sest seal suunatakse teadlikult oma tähelepanu, treenides seda võimekust ja samas tuues tähelepanu ära kõigelt, millel ta tavapäraselt hüppab (sh enda mõtted). Tähelepanu suunatakse mingi meele kaudu tulevale reaalsele siin ja praegu füüsilisele maailmale, mille tulemusel tekib rahunemine (kaob hektiline hüplemine ja virtuaalne reaalsus), samas saab laps tähelepanu n-ö enda kontrolli alla - ta asub seda juhtima ja saab ka peale harjutuse lõppu edasi juhtida.

Autor: Krister