Koodikool on Startup

Apr 16, 2018 16:01 · 1572 words · 8 minute read

Misasi on startup

Kõik on sõnaga “Startup” mingi kujutluspildi endale loonud. Tavainimestega suheldes on tihti selgunud, et “Startup” on suured IT firmad, kellel on lahedad kontorid, aga “mida nad seal teevad mind ei huvita”. Mul on kohe väga kurb, kui keegi nii ütleb, sest startup minujaoks on mõtteviis vägagi praktilise otstarbega meiesugustele väikeettevõtjatele.

Kui traditsiooniliselt oli ettevõtte loomisel vaja viie nulliga kapitali, siis startupid on need, kes alustavad ühe nulliga. Küsimus ei ole enam kuidas tuhandete klientideni jõuda vaid kuidas teha esimene müük ja sealt edasi kasvada kümne müügini. Siis sajani, tuhandeni, jne. Tavapärane ettevõtja näeb võimalust ja ehitab lahenduse. Kui tal joppab saab ta rikkaks ja me kõik imetleme teda. Kui õnn aga ei naerata läheb ta põhja ja me ei saagi teada, et tegelikult 90% ettevõtetest kukuvad läbi. Startupid on aga need, kes ehitavad metoodika kasvamiseks katsetades tuhandeid ideid ja nüansse.

Ma olen vast oma kümme startuppi ära proovinud. Mõni suurem, mõni väiksem. Iga korraga mida õppinud. Raamatutest lisaks lugedes jõudsin ma järeldusele, et on üks väga konkreetne tegevus, millest ma olen alati hirmuga üle hüpanud: probleemi valideerimine.

Ma ei ole võtnud seda aega, et välja uurida, kas mu idees seisnev probleem on üldse lahendamist väärt. See ei ole keeruline. Sul on vaja oma sihtgrupp üles otsida ja neilt küsida kuidas nad praegu seda probleemi lahendavad. Kas turul on tühja ruumi? Kuid see ei ole ka lihtne, sest inimesed on siirad (kuni sa oma ideest pole rääkinud) ja nad võtavad sul jõuga roosad prillid eest.

Näiteks tuli sõpradega mõte, et oleks vaja ehitaja (või sarnase teenuse) koju tellimise äppi. Läksime siis (otseses mõttes) tänavale ja hakkasime küsima kuidas inimesed praegu ehitajat leiavad. Sisuliselt oli kolm varianti: perekonnas on ehitaja, küsitakse tuttavalt või ehitab ise. Teise variandi juures on ruumi innovatsiooniks küll, aga intervjuude ajal märkasime, et mitte üks inimene ei tunnistanud tegevust vaevarikkaks. Ehk meie vinge “miks juba olemas ei ole” äpp selgus kasutuks. Valideerimine võttis meilt ühe päeva (erinevalt mu eelnevatest seiklustest).

Kui soovid valideerimisega alustada siis sõnasta oma idee konkreetseks ja leia sealt 3 kõige ohtlikumat oletust. Ohtlik tähendab, et kui su oletus ei pea paika, siis idee kukub läbi. Ja lähed inimestega tänavale rääkima. Küsi kindlasti kuidas nad on minevikus käitunud, mitte kuidas nad tulevikus käituksid.

“Millal sa viimasti reisil käisid?” on parem kui “millal sa järgmisele reisile lähed?”
“Mitmel reisil oled aasta jooksul käinud?” on täpsem kui “kui tihti sa reisid?”

Ja kindlasti ära maini neile oma ideed. Sa tead väga hästi, et pere on sulle alati toeks, sõbrad tahavad ikka aidata ja võõrad on lihtsalt viisakad. Kui sa tahad päriselt tagasisidet saada, siis võid sa öelda vaid miks sa neid intervjueerid, mitte aga mille jaoks.

Koodikool on startup

Koodikoole on olnud nüüdseks mitmeid, erinevate õppetundidega. Ja nüüd on järgmine iteratsioon.

Seekord alustan nii nullist kui võimalik. Mul ei ole ideed, lahendust ega probleemi. Mul on ainult valdkond: haridus. Et iga eestlane oleks täiskasvanud ikka jõudes võimekas ja teotahet täis. Ja mul on oskus: IT ja programmeerimine.

Ma olen programmeerimist piisavalt õpetanud, et aru saada selle vajadusest ja huvist inimestel. See on hea tööriist ja õpetamisega tegelen niikuinii. Nüüd tahaks lisaks midagi suures pildis parendada.

Päris ausalt ma tean täpselt, mis koolides valesti on. Ma ju käisin ühes 12 aastat. Ma sain sealt kaasa depressiooni ja keskmise hinde 3.7. Või vähemalt see on mu emotsionaalne külg rääkimas. Kogenud ettevõtja hääl minus ütleb, et tegelikult pole mul õrna aimugi miks asjad on nii nagu nad on. Kindlasti on palju vaeva nähtud, et süsteem niigi hästi toimiks. Vahest on kõik juba välja mõeldud ja ainus viis kuidas saan aidata on õpetajaks minna. Siis lähengi!

Selge on aga see, et mul on peas hunnik oletusi haridusmaastiku toimimise kohta. Panin siis nad kirja:

  • Õpilased kaotavad motivatsiooni, sest neil ei ole vabadust valida
    • mida nad õpivad
    • millal nad õpivad
    • kui palju nad õpivad
    • kuidas nad õpivad
  • 30 inimest vanuse järgi klassis ei tööta
    • Edasijõudnud kaotavad motivatsiooni
    • Mahajääjatel ei jõua motivatsioon tekkidagi
    • Õpilased vajavad individuaalset tähelepanu
    • Õpetaja tegeleb innovaatilise mõtlemise asemel klassi kontrolli all hoidmisega
  • Loengu vorm ei ole efektiivne
    • Iga õpilane õpib erinevalt
    • Iga päev ainult infoga tegeleda ei aita mõista ega meelde jätta
    • Ühepoolne suhtlus on demotiveeriv
    • Ühepoolne õppimine tapab loovust
  • Päevas 4 või rohkem erinevat ainet ei anna tulemust
    • Konteksti vahetamine on vägagi keeruline ja kulutab asjatult energiat
    • Tõeline keskendumine ei pruugi tekkida nii lühikese aja jooksul.
  • Õpetaja on keskne isik haridussüsteemi kvaliteedis.
  • Õpetaja palk on kõige suurem määraja õpetajate rohkuses.
  • Õpetaja ei saa teha head tööd, sest tal ei ole piisavalt isiklikku aega
  • 12 aastat on liiga palju
    • Suurem osa õpitust ei ole täiskasvanul meeles
    • Suurem osa õpitust ei ole täiskasvanul kasutuses
  • Õppimise ained ei keskendu tänapäeva vajadustele
    • Õpe (ja kontrolltööd) on mälupõhine. Loogikat ja mõistmist on väga vähe.
    • Õpilase töö on õige vastuse teadmine, mitte aga probleemi analüüsimine ja lahendamine (nagu täiskasvanul)
    • Õppetöö vahendid on üleelmises sajandis. Arvutid peaksid olema igas tunnis kasutusel.
    • Iseseisvalt õppimine on täiskasvanu esmane edasiviiv oskus. Kes ei õpi, ei arene. Koolid tapavad selle huvi ja naturaalse oskuse.
  • Probleem on riigisüsteemis ja seaduskorralduses, mitte niivõrd koolides.
    • Riigikoolidel ei ole vabadust olla innovatiivne.
    • Riik määrab mida õppida tuleb ja kuidas.
    • Õpetajal ei ole vabadust muuta oma viise.
  • Õpilased ei oska end organiseerida selliselt, et unistuste kool teoks saaks.

On näha, et ma olen oletuste üksipulgi lahti pookimist harjutanud. Paratamatult on mul mõned lahenduse poole pürgivad ideed. Panen need ka siia kirja lihtsalt, et oleks referents hilisemaks. Neile ma aga ei keskendu enne, kui mõni intervjuu vastavat tühimikku märkab.

  • Õpetaja aega saab vabastada muutes kooli selliseks, kus õpilased õpetavad üksteist. Vanemad nooremaid.
  • Meil on palju inimesi teistel aladel, kes on valmis õpetamises osalema nende endi tingimustel.
  • Kooli on võimalik selliselt korraldada, et õpilased võivad ise gruppe moodustada vastavalt huvidele ja tasemele.
  • Kui programmeerimine ja arvutite kasutamine oleks tavapärane nii õpilaste kui ka õpetajate hulgas paraneks üldine koolide kvaliteet.
  • Külalisõppejõudude panus on nii vinge, et seda tuleks seaduse tasandil kohustada nagu sõjaväge. Nimelt on ta olulisem kui sõjavägi.

Mida olen siiani õppinud?

Seeria “3 Küsimust” sai loodud just selleks, et pärida erinevatelt inimestelt nende seisukohtasid. Ma püüan ümber lükata enda oletusi, aga vastajale ma neid ei maini. Põhiline küsimus on “Mis on haridusmaastikul suurim probleem?” ja “Mis probleemidega sina igapäevaselt tegeled”.

Siiani olen rääkinud Tagasi Kooli (külalisõpetajaid), Noored Kooli (uusi õpetajaid), Vaikuseminut (klassi emotsionaalne tasakaalustamine). Ülekaalikalt on seisukohad neil gruppidel, et õpetaja on keskne isik kogu süsteemis. Ja igaüks pingutab selle nimel, et just õpetaja kvaliteeti tõsta.

JAH; Õpetaja on keskne isik haridussüsteemi kvaliteedis.

Kui juba nii paljud inimesed, kes on koolidega pidevalt seotud, arvavad niimodi, siis vale see ei saa olla. Tasub edasi mõelda kahe suunas: kuidas õpetajaid saab aidata ja kas on veel keskseid isikuid.

Vaatasin siis Radari saadet, kus Haridusminister Mailis Reps rääkis oma ideedest. Tuleb välja, et riik on liiga innovatiivne paljude koolide ja vanemate jaoks (mitte muidugi õplaste). Ma usun, et me võime Repsi usaldada selles vallas ja oletada, et tema poolt tehakse kõik edasiliikumise nimel.

EI; Probleem on riigisüsteemis ja seaduskorralduses, mitte niivõrd koolides.

Mis ei tähenda muidugi, et mingis konkreetsemas osakonnas pole probleem, kuid vähemalt ma tean nüüd, et asi ei ole must-valge.

Maria Kurisoo tõi kenasti välja, et õpetajate ajapuudus on tuleb isiklikest otsustest, mitte ei ole kellelegi peale surutud. Näiteks kas õpetaja hoolib õpiku läbi võtmisest veerandi lõpuks või et iga õpilane saaks miinimumist aru. Väga erinevad lähenemised. Ma ei tea, kas ajapuudus on äkki süüdi ka südametunnistus, aga igatahes on kindel, et ma võin oma oletuse ümber nimetada:

Õpetaja ei saa teha head tööd, sest tal ei ole piisavalt isiklikku aega ta võtab liiga palju kohustusi.

See on suur edasiminek ja kindlasti ei peatu siin. Mis faktorid mõjutavad kohustuse võtmist? Ma ei ole veel õpetajatega rääkinud. Ma kahtlustan, et neil on omad probleemis mis tõttu kohustuste võtmine on vältimatu. Minu taktikaks on kõiki vastanuid usaldada, seega vastastikused seisukohad on just need õppimise kohad, kus saab päriselt midagi teada. Need on need tühimikud, millest ei osata rääkida.

Ott Oja veenis mind ümber palga teemal. Mitte, et see ei oleks oluline, aga vahest tal on päris tugev konkurent: maine. Kehva mainega ametisse ei leia inimesi tööle. Ma usun, et võime selle oletuse julgelt õigeks tunnistada. Seega, minu algne arusaam oli vale.

EI; Õpetaja palk on kõige suurem määraja õpetajate rohkuses.

Aga see pole ju kogu vastus. Teeme uue hüpoteesi, et seda edasi uurida:

Õpetajatöö maine on põhiliseks õpetajate puuduse põhjuseks.

Pane tähele, et ma oleksin võinud ka sõnastada “Õpetajatöö palk ei ole nii tähtis kui maine.” See ei tööta, sest fookus on endiselt palgal. Tegelikult on uus mõte “maine” ja see on see mis vajab valideerimist. Seda tuleb tundma õppida. Palga kohta oleme piisavalt kuulnud uudistest. Meie töö on leida lünkasid. Pimenurkasid. Kõige efektiivsemad lahendused on ikka seal, kuhu unustad vaadata.

Viimaseks tooks välja Koolipsühholoogi seisukoha, et koolides puuduvad vajalikud tugiteenused, et nii õpetajatel kui õpilastel oleks üldse võimalik vaimselt terved ja selged olla selles keerulises keskkonnas. Ma ei oleks ise selle peale üldse tulnudki. Vahest ei ole need süsteemsed vormid niivõrd probleemiks, kui vaimse õpetuse puudus (mitte religioosse õpetuse)?

See blogi on läinud nii pikaks, et jätan lahkamise siinkohal katki. Mingi hetk aga annan kindlasti uue ülevaate. Millised oletused on osutunud tõeseks, millised vääradeks ja milliseid uusi on juurde tulnud.

Koodikool on avatud startup

Lihtsalt teadmiseks, et ma usun avatusse ja õpitu jagamisse. See on põnev projekt ja kui soovid sellest osa võid end e-maili nimekirja panna. Jätkan samas vaimus ehk räägin startuppidest, haridusest ja kuidas neid liita. Kunagi on loota ka mingeid lahendusi näha :)

Krister