Koodikool V2 - vabas vormis õppimine

Apr 8, 2018 08:44 · 774 words · 4 minute read

Koodikool v2: õpilase juhitud vabas vormis õpe

Olles töölt ära tulnud tekkis tühimikku tuhin Koodikoolile uus hoog sisse lükata. Mõeldud tehtud. Sai loodud iganädalane grupp, kes tuleb kokku ja mõtleb kohapeal välja, mida seekord õpime ja kuidas. See oli siis kontrastiks IT Kolledži “kõik peab olema ette tehtud” ja “õppejõud, palun rohkem kontrolltöid” (tudengid olid mu kaootilises süsteemis ära eksinud).

Tegu oli muidugi eksperimendiga. Tõestust vajasid mu järgnevad oletused (hüpoteesid).

  1. Vabast olemisest sünnib parem kursus kui planeeritud kursusest.
  2. Õpetajal on stressi palju vähem, kui ei pea midagi ette valmistama.
  3. Õpilaste motivatsioon ja õpivõime on erksaim, kui nad saavad ise tundi juhtida.
  4. Kui õpilased saavad ise projekti valida on neil motivatsioon asjaga ka kodus tegeleda.
  5. Vaba vorm on lausa nii vinge, et hakkab ise edasi levima!

Okei viimane sai eriti optimistlik, aga mõte oli siiski leida selline õppe vorm, mis töötab uskumatult hästi.

Kokku tegime päris mitu kuud ja kokku kuskil 10 sessiooni. Keskmiselt oli kohal 7 inimest ja vanus varieerus koolieast kogenud tööstaažini.

Ma kõlan siin väga ametlik ja teaduslik, aga kogemus oli üldiselt põnev ja lõbus. Osalejad olid avatud ja ägedad. Mis iganes Koodikoolist ei saa, ma olen kindel, et jätkan õpetamisega ühes või teises vormis.

Kuidas siis läks?

Eksperiment õnnestus väga hästi, KÕIK hüpoteesid kukkusid läbi. Nimelt ma õppisin palju ja saan nüüd eluga edasi minna.

  1. Vabas vormis olemisest ei sündinud tegelikult mitte midagi. Kui me nn. maha istusime ja inspiratsiooni ootasime, siis oli kaks varianti: kas ma pakkusin teema või pakkusid õpilased viimase teema jätkamist. Õppetund ei ole mitte vormi mitte töötamises, vaid, et oskuste puudumisel see ei tööta. Kui õpilane ei tea mis võimalusedki on, siis on raske midagi välja pakkuda. Logish, aga mitte iseenesestmõistetav.

  2. Tundi ilmumine ilma igasuguse ettevalmistuseta oli eriti lihtne. Aga vahel ikka juhtub, et tund ebaõnnestub (vahel ka siis kui oled ette valmistanud) - sellest stressist ei olnud mul kuhugi pääsu ja lõpuks leidsin tasakaalu, kui ma vähemalt teadsin mida tunnis andma hakkan, õpilased võisid siis nihutada teemat kuhu tahavad.

  3. Motivatsiooni paistis õppuritel olevat täpselt nii palju kui nad kaasa olid võtnud uksest sisse tulles. Ma ei täheldanud, et ma oleks neil silma särama suutnud panna mingil erilisel moel. Küll aga suutsin olemasolevat uudishimu mitte ära tappa, ka see on saavutus (või on see mulle vaid lohutuseks?).

  4. Kodutöö oli huvitav teema. Paar õpilast tegi kodus küll vahel. Kuid nagu eelmisest punktist võib välja lugeda - ma kahtlustan, et see motivatsioon oli neil juba endal olemas. Lõpuks see vabadus ja võimalus ei motiveerinud kedagi tegema rohkem, kui ta muidu oleks teinud.

  5. Ma juba teadsin enne, et viraalsuse jaoks on siiski vaja mehhaanikat, struktuuri. Kuid noh, kui juba unistuste poole minek, siis miks mitte unistada. See, et ruumist välja asi ei levinud, ei olnud mingi üllatus. Ühtlasi initsiatiiv, et käesolev vorm kestaks oli praktiliselt olematu. Mis paneb mõtlema, et kui kogu koormus on minu peal siis on see koolitus, mille eest juba parem raha küsida.

Mu unistus progejate kommuun luua ei ole veel kuhugi kadunud ja selliseid eksperimente tuleb veel. Mul on hea meel, et ma sain katsetada oma ideid ja et leidus inimesi, kes kaasa tulid. Mulle väga meeldib kõige sellega tegeleda. Kindlasti ei ole ma kaotanud ka usku õpilase juhitud õppimisest, lihtsalt sellel peab olema mingi metoodika taga.

Muide, siin oli mängus üks varasemalt kontrollitud hüpotees: raha tekitab ootused. Ma nimelt ei küsinud tasu õppe eest, sest see oleks ära rikkunud vaba õppe eksperimendi, sest maksja tahab tulemust. Tasuta õpe valideeris mu ideid super hästi.

Järeldus: intensiivkoolitus on teema

Kui ma võrdlen ülikoolis õpetamist, koolituse andmist, üks-ühele õpetamist ja nüüd vabas vormis grupile õpetamist, siis pean tunnistama, et koolitus on olnud just see kõige efektiivsem vorm üldse. See on andnud kõige rohkem tulemusi.

  1. Kõik kohalolijad on just sinu teemast huvitatud. Kellelgi ei ole teisi aineid vaja parasjagu teha.
  2. Kaks päeva jutti on paras aeg et üks teema korralikult algtasemel selgeks teha. Nädalaga läheb kõik meelest ja 3 tunnine sessioon on piisav vaid eelmises tunnis räägitu meeldetuletamiseks.
  3. Täiesti ette planeeritud õppekava tähendab, et tulijad saavad täpselt seda mida tahtsid, sest ootusi saab kirjeldada.
  4. Ettevalmistatud plaan on see, mida saab iga korraga täiendada (vabas vormis ei saa).
  5. Eestvedaja saab tasu oma töö eest. Vabatahtlikult võin ma tulla õpetama siis, kui mind kutsutakse (asi on korraldatud). Vabatahtlikult korraldada võin ma siis, kui mul on kohalviibijatest midagi õppida või muul moel kasu.
  6. Klass on väike, kõik saavad vajaliku tähelepanu.
  7. Kuna on täpselt teada, mida me õpime, siis tulevad kohale väga sarnasel tasemel olevad inimesed.

Kui sellest kogemusest räägin, siis ei saa mainimata jätta CodeLab’i lahkust. Ta pakkus meie ettevõtmisele tasuta ruumi, kus diivanitel tunde läbi viia. Tänud! See on lihtsalt nii lahe, kuidas ägedaid projekte annab vedada ka vähese vaevaga.