Koodikooli Kolmas Algus

Mar 10, 2018 14:01 · 511 words · 3 minute read

Päris esimene mõte Koodikoolist oli, kui isal oli posu arvuteid üle, mida otsustas ära annetada. Ma olin just oma programmeerimise karjääri alustanud ja suures vaimustuses leidsin, et üli äge oleks hoopis klass püsti panna, kus noori programmeerima õpetada. Küll käisin linna peal ruume otsimas, küll mõtlesin detaile kuidas kõike teha. Lõpuks ei saanud ma üldse aru kuidas peaks asjale lähenema ja tulid teised tegevused peale. Domeen koodikool.ee sai aga ostetud ja alles hoitud.

Paar aastat hiljem kandideerisin IT Kolledžisse õppima. Kuhu mind vastu ei võetud, aga õppejõuks võeti aga küll. See on pikem lugu, mida rääkida. Lühidalt olid need 3 aastat väga väärtuslikud. Õppisin palju endast, tudengitest ja formaalsest haridusest.

Esimene koodikooli kogemus oli, kui õpetasin IT Kolledži ajal programmeerimist ühele noorukile. Mu elukaaslasel oli lastekodust sõber, noor poiss, keda ma ka aeg-ajalt nägin. Meie ühine huvi arvutimängude vastu tõi võimaluse tutvustada programmeerimist - ma ei saanud võimalust raisku lasta. Siis ma arvasin, et programmeerimise edasi andmine pakub mulle lõbu. Nüüd tean, et õpetamine ise paneb mu käima. Temaga tegime koos mängu, mis on siiani saadaval. Olen päris kindel, et tookord ei saanud ta mõhkugi aru, aga ometi jäi midagi ka pidama, sest keskkooli jõudes valis ta erialaks programmeerimise. Tahaksin uskuda, et mul oli midagi kellegi elu parendamisega pistmist.

Teine Koodikooli algus tuli pärast töölt lahkumist aastal 2017. Nüüdseks olin Koodikooli mitu korda üritanud käima lükata. Iga aastaga sai aina selgemaks, et ma armastan õppida ja õpitut edasi anda. Pärast ülikoolis õpetamise kogemust olin veendunud, et mulle meeldiks just vabas vormis tundi anda - kus õpilased ise juhivad teemakäsitlust ja kohalolijad on motiveeritud tegevusest endast, mitte hinnetest. See pidas paika, kuid ei osutunud läbimurdvaks.

Kolmas algus on nüüd. Olles startuppe ehitanud vähemalt kümme olen veendunud, et mu oskustest on haridusmaastikul kasu, aga kohe kindlasti ei mõtle ma üksi välja kuidas ja mida. Seega Koodikool esiteks hakkab pakkuma koolitusi, sest kahe päevane intensiivkoolitus on kõige paremaid tulemusi andnud siiani. Teiseks pakub Koodikool loenguid koolidesse, tasuta. See on viis kuidas saan koheselt end rakendada abiks. Ühtlasi tahan suhelda nii õpilaste kui õpetajatega üle Eesti. Et saada aimu kuidas mina saaksin süsteemi aidata. Tahan rääkida kõigiga õpilastest direktoriteni ja riigiametnikeni. Alternatiivkoolidega, tavakoolidega, erakoolidega. Lasteaedadega, ülikoolidega. Lisaks näost näkku kohtumiste tahaksin saata emaile neile samadele inimestele ja avalikustada neid siin koodikool.ee blogis. Peaks olema põnev :)

Mu teekond haridusmaastikul on olnud põnev, aga ma tahan sellele veel vindi peale keerata.

Pärast keskkooli lõpetamist küsis minult 10. klassi õpilane: “Miks kool nii nõme on?”. Kõlab nagu igapäevane õpilase hala, mida tavaliselt ei võeta tõsiselt. Mina aga tundsin selle valu endas aga vägagi ära. See ei ole vingumine, see on noore inimese appikarje. Vastasin talle: “Süsteem on lihtsalt vanaaegne. See pole muutunud, sest vanad riigipead enam ammu ei mäleta ja need, kes alles pääsevad sellest, ei taha sellega tegemist teha.” Praegu pole ma selles väites enam nii kindel. Pakun, et talle ei olnud sellest kuigi palju kasugi. Aga too hetk ei olnud mul muud valikut kui endale otsa vaadata ja küsida: “Kes mina olen?”

Seega siin ma olen. Oma missiooni ees. Alustan järjekordselt tundmatusse astumist.

Krister Viirsaar