3 Küsimust: Maria Kurisoo - Õpilaskeskne õpe

Mar 23, 2018 16:40 · 430 words · 3 minute read

Uurides erinevaid organisatsioone haridusmaastikul tegutsemas on Noored Kooli ja Tagasi Kooli saanud mu lemmikuteks. Viimane toob külalisõpetajaid koolidesse (oma ala spetsialist annab paar loengut) ja esimene tegeleb uute õpetajate koolitamisega. Minu üllatuseks Noored Kooli ei tegele ainult uute õpetajate meelitamisega vaid artikleid lugedes selgub, et neil on põnev metoodika ja arusaam kuidas õpetamine üldse toimuma peaks.

Esimesena jäi silma Maria Kurisoo artikkel “Kuidas Noored Kooli mõtestab õppijakeskset õpet”, mille idee on lasta õpilasel endal juhtida oma õppimist. Kui minu visioon on utoopiline (aga tehtav) klassiruumideta kool, kus õpilane otseses mõttes otsustab ise mida õppida, siis Maria keskendub koheselt rakendatavatele võimalustele Eesti koolide kontekstis. Põnev lugemine. Mul oli aga mõni täiendav küsimus.

1. Kui õpetaja ei järgi artiklis välja toodud praktikaid, siis kas (teie kogemusele toetudes) on probleem informatsioonipuuduses, ülekoormuses või millesgis muus?

Ma ütleksin, et peamine probleem on selles, kuidas õpetaja määratleb või identifitseerib end. Näiteks, kui ta peab end keemia aine andjaks, siis pole üldpädevused tema teema ja ta sellega ei tegele. Teine nõrk koht on õpetajate teadmised ja hoiakud õppimisega seoses. Näiteks, kui õpetaja on seisukohal, et parim viis õppida, on kuulata tarka inimest selgitamas, siis ta teebki nii. Küsimus võib olla nii hoiakute tasandil (jah, keegi kuskil räägib, et aktiivõpe on vajalik, aga ma arvan, et see on jama või mul pole mängudeks aega) või teadmistes (ta ei teagi, kuidas aju toimib ja millised on päriselt efektiivsed viisid õppimiseks). Mulle näib, et väga harva jääb õppimise kaasajastamine oskuste taha, sest koolitusi ja iseõppimise võimalusi on väga palju. Ülekoormus on taju küsimus ja taju on seotud hoiakute ja enesekohaste uskumustega.

2. Kuidas aitab Noored Kooli projekt õpetajatel paremini toime tulla, kui ka nemad peavad võitlema ajanappuse ja liigse arvu õpilastega?

Aega on meil kõigil ööpäevas täpselt sama palju. Küsimus on, milleks me peame vajalikuks (!) seda kasutada. Kui õpetajal on väga selge õpilasekeskne eesmärk, siis ta teeb lihtsalt teisi asju. (Õppeaasta lõpuks õpik läbi võtta (ainekeskne eesmärk) vs kõik 6. klassi õpilased saavad protsentarvutuse selgeks (õpilasekeskne eesmärk)). Meie õpetajad teevad väga palju ületunde (kokku on töötunde keskmiselt 50-60 nädalas, mis ei pruugi olla sugugi erinev nt algaja juristi/arsti/inseneri omast) ja nad kurdavad küll, aga samas leiavad rõõmu ka õpilaste saavutustes. Jälle, ülekoormus on taju küsimus.

3. Mis koolid Eestis on seda lähenemist kõige paremini rakendanud ja kust selle kohta veel infot saab?

Kui Te sellele küsimusele vastuse leiate, öelge mulle ka :) Kahjuks ei oska vastata. Kõhutunde baasil soovitaksin riigigümnaasiume. Uurida võib TLÜ ja TÜ juures olevatest haridusinnovatsiooni/-uuenduse keskustest.


Neid vastuseid lugedes tahaks kohe pärida kõrgematelt ametkondadelt ja õpetajatelt endilt, kuidas nemad sama probleemi näevad. Jätkan küsitlemist!

Krister