Ülikooli Õppejõu Kogemus

May 2, 2018 12:39 · 833 words · 4 minute read

Mu kolme aastasest IT Kolledžis õpetamise kogemusest on raske avalikult rääkida, sest minu alt käis läbi 300+ tudengit ja kõigil on oma arvamus, oma nägemus sellest mis toimus. Lühidalt kokku võttes oli tegu läbikukkumisega. Ma räägin siis ainest, mitte enda kogemusest.

Ma ei saa rääkida kõigest mis valesti oli ja mida ma valesti tegin, seda kõike oli liiga palju. Ma saan aga rääkida, mida ma isiklikult õppisin sellest kogemusest. Sellel ajal ei olnud mul veel ka valideerimise mõtteviisi. Ma oskan vaid tagant järele mäletada, et mida ma siis oletasin ja mis tegelikult välja tuli.

Järgnevad oletused, millega ma ainet “Programmeerimine algajatele” IT Kolledžis alustasin. Need siis kas osutusid tõeseks või vääraks.

1. Kõige olulisem õppijale on mentori olemasolu.

Ma olen iseõppinud programmeerija. See oli üli raske. Kohe nii raske, et üks hetk ma otsustasin kõik maha jätta, minust lihtsalt ei olnud programmeerijat. Ometi olin kuue kuu pärast tagasi ja tegin omad järeldused. Nimelt, kuigi internet on materjale täis on mentor asendamatu. Lihtsalt keegi, kellelt lolle küsimusi küsida. Keegi, kes aitaks edasi, kui oled juba teist päeva sama probleemi otsas ja kõik motivatsioon asjaga tegeleda pigistatakse sinust välja.

Tudengid ei mõelnud minu moodi. Ma tegin omale reegliks, et vastan kõigile küsimustele nii hästi kui oskan ja järjepidevalt seda ma ka tegin. Aga küsijaid ei olnud üldse nii palju kui aine lõpus pahameelt väljendajaid. Nähtus kordus iga aasta.

Mentori asemel tahtsid nad sissekäidud rada. Nimelt mitte ise mõelda. See on see käitumine, mida hiljem hakkasin oma nina all nimetama kooli mentaliteediks. Kus inimesel ei ole aega ega motivatsiooni ise mõelda - kõik tuleb ette näidata. Ega see lähenemine vale ei ole, eriti kooli kontekstis, kus tõesti on 10 ainet korraga ja lisaks töökoht (õpetasin kaugõppes), lihtsalt mina ei ole selline õpetaja.

2. Materjalid peavad olema paindlikud kõiksugustele projektidele ja õpilastüüpidele.

Ma nägin ekstra vaeva, et eriti vinged materjalid luua ja neid tõepoolest kiideti. Kool isegi rahastas seda. Olin väga uhke. Isegi teistest rühmadest, kus ma ei õpetanud, tuldi ütlema, et “oleks ma varem sellest teadnud”.

Mis puudu jäi oli samm-sammult õpetused. Toetudes eelmisele punktile, tudengid olid harjunud õpetusi läbima, mitte kasutusjuhendiga hakkama saama. Ma saan täitsa aru, et IKEA mööblit tellides tahad sa peale tööriistade kasutusjuhendi ka 1-2-3 kuidas kapp kokku panna.

Ma oleksin kindlasti jõudnud neljandaks aastaks korraliku 1-2-3 õpetuste jada teha, aga selleks ajaks oli selge, et saadud rahastus jääb ainukeseks ja kuigi maksti hästi, siis pool aastat materjalide tootmist ei kata see küll kuskilt otsast.

3. Ideaalne kursus on maksimaalselt vabadust ja võimalus oma moodi õppida.

Jätkan eelmisest punktist.

Minu ülikooli ajal olid kõige põnevam aeg ikka siis, kui anti vabad käed luua mis iganes tahad. See oli võimalus, mille haaramine oli kõige õpetlikum aeg üldse. Võiksin isegi oma 3 aastase bakalaureuse kohta öelda, et viimased 6 projekti kuud oli ainuke aeg millal ma päriselt õppisin maailma ja oma ala kohta.

Minu suur idee oli seega lasta igal tudengil oma projekt teha ja teema suhtes on täielikult vabad käed. Mu ettepanek oli isegi, et hinne tuleb 100% projektist, aga eksam määrab jah/ei, et kas inimene ikka päriselt ka oskab programmeerida. See ettepanek ei läinud läbi, aga 6040 sai ka enamvähem.

Tulemused ei olnud vapustavad, sest (nagu pidin õpetajana teada saama, mida õpilasena juba teadsin) tudengid teevad kõike viimasel hetkel ja ainult siis kui peab.

Oli neid, kes võtsid võimalusest viimast ja neil läks väga hästi. Oli neid, kellel oli päriselt ajapuudus. Ja siis olid need, kes olid lihtsalt eksinud, aga ei teinud ka sellest asja. Mõni üksik tuli kursuse ajal küsima “mis nüüd” ja ma neile ka vastasin (vastavalt sellele kus nad omadega olid). Suurem osa aga kas tegid projekti viimasel hetkel (k.a. kellegi abiga) või ei teinud seda siiski ja ainult torisesid.

Kõige huvitavam on aga see, et iga aasta ma pingutasin retsilt, et teha materjale ja luua paremaks seda kursust, aga tegelikult ei olnud kursus ei parem ega halvem varasemast. Lõpuks oli ikka sama palju läbikukkunud. Oskajad jõudsid ikka sama kaugele (okei veidi kaugemale, sest mu fookus oli erinev eelnevatest õppejõududest) ja pahameele väljendajaid ikka ja jälle sama palju. Kusjuures head meelt väljendati ka iga aasta. Muidugi palju vähem, kui pahameelt :)

Järjepidevalt kolme aastaga tehti aina rohkem mulle selgeks, et vaja on kontrolltöid. Isegi materjalid pole nii tähtsad, küll nad asja kuidagi selgeks saavad. Aga seda pidepunkti, et nad (1) teavad kus nad oma arenguga on ja (2) ei pea ise välja mõtlema omale graafikut ega (3) käsitsi prioritiseerima aineid omavahel.

Peale kontrolltööde on ühelt õppejõult sajale tudengile millegi praktilise edasi andmine täiesti absurd, seda enam kaugõppe vormis.


Kokkuvõttes oli õppejõuks olemine vinge kogemus. Mulle väga meeldis mõelda neile probleemidele ja tunde anda huvilistele, neid kaasa aidata. Kuna aga see mõtteviis ei kattunud mu enda omaga, siis pärast kolmandat aastat tõmbasin kriipsu alla. Mul on eriti hea meel, et olen sealt leidnud uusi sõpru ja tuttavaid, nii kolleegiumist kui ka tudengite seast, kellega edasi seigelda.

Kuna IT Kolledžis õpetati mulle traditsioonilise süsteemi omadusi, siis Koodikool versioon 2 oli vägagi vabastav kogemus, aga ka mitte päris see, mis töötaks.

Krister